Lahingulaev Bismarck (668117), страница 5
Текст из файла (страница 5)
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti” katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale, pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22 sõlmeni.
“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.
Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad “Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.
Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000 tonnist masuudist.
“Tirpitzi” hukk
1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.
Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”.
Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see teade Inglismaale.
30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Alta fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale “Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda” hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm tabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli aga lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga uppunud.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt. Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi liikumisvõimetuna seisma.
“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud. Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.
Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad. Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa vaatluspostid teatasid lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi õigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud – fjordi kattis paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vältimiseks juba sealtkandist lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3 lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu näis, et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid päris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tüüpi merelennukid uputasid 17. Juuli õhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1 lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lõuna paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, ründajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord kaks tabamust. Üks 725 –kg soomust läbistav pomm kukkus tõesti läbi peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.
Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema.
Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad läbi lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et Šotimaalt startinud lennukid maanduvad pärast pommitamist Arhangelski lähedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele läks 39 “Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lõhkesid ta lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vööriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu.
7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12. oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – välja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud teada, kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad, ja “Tirpitz” otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva liikumisvõimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sõiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tõmmatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirünnaku, kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud ühtegi tabamust. Rünnakut kordasid 12. novembril hea nähtavuse juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi järgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal, jäi “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes läbi laevapõhja lõigatud augu välja ronisid.
Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.
Sissejuhatus
Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.
See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.
Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa lahingulaevad olid kõige võimsamad.
Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.
“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad. “Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata sellele on need laevad merepõhjal.
Kasutatud kirjandus ja muud allikad
Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;
William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;
Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
Tallinn “Olion” 1995;
http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm
http://www.airartnw.com/bismarck.htm
Sisukord
Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4
![](https://s.studizba.com/z.php?f=/templates/si/i/noavatar.png&w=100&h=100&t=1"){kind=avatar}
